Kasulik info

• Печать
• E-mail

Varustus ja selle hooldamine

Iluuisutamise õppimiseks vajatakse kõigepealt parajaid, hästiistuvaid spetsiaalseid saapaid ja uiske. Igal uisutajal on alati oma isiklikud uisud ja jalale sobivad saapad. Uisud ja saapad ostetakse tavaliselt eraldi. Uisu pikkus peab vastama saapatalla pikkusele. Iluuisusaapad ei tohi olla liiga suured ega liiga väiksed. Neid tuleb ostmisel kindlasti jalga proovida. Uisud kinnitatakse saapa külge kruuvidega. See töö nõuab täpsust ja asjatundlikkust. Uisusaapa sees on soovitav kanda õhukesi sokke. Iluuisusaapal on kõrgem konts, kui tavalisel laste saapal ja kõrge säär, kuid seda mitte moe ega ilu pärast. Kõrgem saapasäär toetab jalaliigest, mis uisutamise ajal kannab suurt koormust. Eriti oluline on selline saabas lastele, kellel on tavalisest nõrgemad jalaliigesed. Tugev, jalale sobiv ja õigesti kinninööritud uisusaabas on oluline eeldus iluuisutamise õppimiseks ja liigeste vigastuste vältimiseks.

Et uisud ei nürineks, tuleb väljaspool jääd alati kanda nende peal uisukaitseid, millised tuleb ära võtta vahetult enne jääle astumist. Uiske tuleb hoida roostetamise eest. Pärast uisutamist tuleb neid hoolikalt kuivatada ja uiskudele peale panna spetsiaalsed riidest kaitsed. Ka uisusaapad paevad alati olema puhtad ja kuivad.

Praktilised nõuded

1. Enne jäätreningut peab laps tulema kohale vähemalt 30 min. varem. Enne jäätreeningut on kohustlik soojendada, et vältida traumasid ja sisse elada treeningmiljöösse. Sojendust teeb laps iseseisvalt. Soojenduse sisu määrab treener.
2. Treening toimub spetsiaalses riietuses, mis pannakse selga riietusruumis vahetult enne treeningut. Riietuses peab lapsel olema soe, aga mitte palav. Algõpetusetreeningus ei ole iluuisutamiskleit vajalik. Kamsun või pluus ja retuusid (sukkpüksid) peavad olema liibuvad. Spetsiaalse uisukleidi tegemisel on kindlasti vaja konsulteerida treeneriga. Lahtised sailid, vööd jm. ei kuulu treeningriietusse. Vajadusel kanatakse mütsi või peapaela, mis on tugevasti kinnitatud. Keelatud on lahtised juuksed ja rippuvad patsid, iluuisutaja juuksed on treeningus ja võistlusel kokku pandud soengusse. Sokkide (põlvikute) sääred ei tohi välja ulatada uisusaapa saarest. Uisusaabaste paelte otsad peavad olema korralikud peidetud saapa alla. Laps peab treeningus välja nägema ilus ja sportlik.
3. Ükski laps ei tohi treeningust lahkuda ilma mõjuva põhjuseta ja treeneri loata. Tualetis käiakse ära enne treeningu algust.
4. Lapsevanem on kohustatud jälgima treeningus käiva lapse toitumisrežiimi, eriti kui on tegemist liigse kehakaaluga. Vahetult enne treeningut ei tohi lapsele tugevasti süüa anda. Jälgige, et laps saaks küllaldaselt neutraalset jooki.
5. Hoolitsege koos lapsega teme varustuse eest. Kuivatage peale treeningut uisud ja saapad ning ka treening riietus. Jälgige, et uisuterad on piisavalt teritatud.

Teadmiseks lastevanematele

1. Püüdke juba alguses endale selgeks teha, millised on teie eesmärgid. On vaja teada, et treeningprotsessi jooksul, tavaliselt 3–4 aastast tuleb neid eesmärke korrigeerida ja saab püstitada tegelikkusele vastavad eesmärgid. Teie poolt seatud eesmärgid peavad ühtima teie lapse soovidega, tema võimetega ja ärge unustage seejuures alustatud treeningtöö materiaalselt külge. Vastavalt eesmärgile valige lapsele vajalik treeningkoormus. Eesmärkide püstitamisel peate konsulteerima treeneriga ja usaldama antud soovitusi.
2. Treeningprotsessi jooksul peavad lapsevanemad olema kursis lapseedusammudega ja ebaeduga. Laps peab tunnetama teiepoolset mõistmist ja toetust. Ei tohi piirduda riidlemisega! Püüdke mõista oma lapse olemust, mida ei tohi jõuga muuta, usuldage teda ja püüdke teda suunata veenmise ja julgustamisega. Austage oma lapse isikupära ka spordis.
3. Lapsevanemad ei tohi uisutamistehnika osas teha lapsele märkusi ilma treeneriga konsulteerimata. Treener, õpilane ja lapsevanem peavad moodustama ühtse, kooskõlastatud tegevusega kollektiivi.
4. Tuleb osata ära kuulata oma last ja õpetada last ära kuulama treenerit.
5. Aidake algusest peale oma last mõistma treeningute olemust ja jälgima ka ise oma treeningprotsessi (kajastama seda treeningpäevikus).

Oskusest kukkuda

Alustades lapsega treeningutes käimist teavad vähesed emad ja isad veel vähem aga lapsed, et iluuisutamine on väga karm spordiala, mis nõuab sportlaselt suurt mehisust, vastupidavust, oskust taluda lööke ja valu, mitte vähem kui näiteks poksis.

Kogenud iluuisutajad oskavad kukkuda: mitte prantsatades vastu jääd terve kehaga, vaid jõuavad ühe hetkega õhus end kokkuvõtta ja asendit parandada, et kukkuda võimalikult pehmelt.

Algajad iluuisutajad kukkuvad reeglina siis, kui uisusakid jäävad kinni jäässe ja keha liigub hooga ette, kukkutakse põlvedele, küünarnukkidele, kõhule, mõnikord osatakse isegi lõuaga vastu jääd kopsata.

Nii õppime kukkuma. Seiske vaiba lühema serva kõrval ja tõuske varvastele. Kukkuge ette. Seejuures on teil vaja õhus keerata keha nii, et vaibaga puutuks kokku jala ja puusa välimine külg. Kuid tuleb kaitseks kasutada ka käsi. Käed pehmendavad lööki. Te maandute toetudes labakätele, kõverdatud vetruvate kätega. Kui maanduda kangetele kätele, võite vigasteda randme, küünarnuki või õlaliigeseid. Kuid! Käed peavad olema kõverdatud, ent pinges lihastega. Selles harjutuses on midagi ühist tavaliste põrandal tehtavate kätekõverdustega, sest just kätel tuleb võtta vastu suurem osa löögist vastu jääd. Käsi peab löögile vastu pidama, mitte lööki vältima ja jätma löögi saamiseks pea või õla.

Nüüd pea asendist. Ettekukkumisel pead pea järsku liikuma taha. Ja kõige tähtsam on, et pea on fikseeritud. Igal kukkumisel tuleb hoiduda pea löömisest vastu jääd. Kõigi kukkumiste puhul on vaja meelest pidada ühte: igal kukkumisel peab keha olema äärmiselt pingestatud.

Kukkumistesse tuleb suhtuda kui vajalikku ettevalmistavasse etappi, eriti uute elementide õppimisel. Ja mida keerulisem on element, seda rahulikumalt on vaja suhtuda kukkumistesse. Läheb väga kaua aega, kuni suudate vabaneda argusest ja ebakindlusest.

Hirm jää ees

See on hirm oma ebaõnnestumiste pärast, füüsilise valu pärast kukkumistel ja hirm täiskasvanute etteheidete pärast: Kui palju võib siis kukkuda? Sa uisutad ju juba terve aasta!

Kõigepealt pidage meeles, et seda hirmu peab ületama teine isik, mitte teie. Teie ja see, kes on jääl, elate läbi erinevaid tundeid. Nii paradoksaalselt kui see ka kõlab, sageli meie seistes liuvälja porte taga ise provotseerime lapse kukkumisi oma mõtete, kaasaelamise, ohete ja hüüetega. Isegi kui te nii ei tee, vaid vaikides jälgite teda, kanduvad teie tundmused üle temale. Muidugi on laps juba ammu emast eemaldunud, füüsiliselt on nabanöör katkenud, aga emotsionaalne ja psüholoogiline side püsib veel väga kaua. Meie — vanemad võime abistada last iseenda mõistmisel, jõu leidmisel hirmust ülesaamiseks just oma rahulikkusega. Isegi mõnedel juhtudel külmaverelisusega. Laps peab ise uskuma endasse. Ma suudan! Ma olen julge! See tuleb, kui ta joovastusega lendab jääl, ikka uuesti ja uuesti elab läbi liikumise ja liibisemise rõmmu, unustab kukkumised ja valu, kui vabadus ja õnnitunne ületavad kõik ebaõnnetumised ja himud. Sellest ei ole võimalik mõistusega aru saada, seda võib vaid ise tunnetada ja nii avastada seda maailma.

Igapäevases lapsega rääkimises ergutage teda sagedamini ütlema jääl endale kuuldavalt: “Ma suudan! Ma olen julge, osav! Ma olen tugev!”. Et need sõnad saaksid talle omaseks, osaks tema hingest. Siis ta nagu võitleja ei tunneta haavu lahingumöllus, vaid elab, hingab ja tunneb rõmmu oma lennust. Aga see tuleb aja jooksul. Kuni hirm veel elab, ajage ta välja oma maailmast, las laps teeb kõike heameelest. Vanus, kus võideldakse medalite pärast, on ju veel kaugel, aga sooritada treenerile arvestus libisemises laps ju suudab, kui mitte hindele “väga hea”, siis arvatavasti hindega “hea”. Varem või hiljem murrang tuleb. Olge ka ise selles veendunud!